Mida teha, et veetorud talvel kinni ei külmuks? Veetorude soojustamiseks vali õige materjal

Et käre talv ei tooks kaasa tõsiseid probleeme veetorudega, on viimane aeg ette võtta nende soojustamine.

Meie kliimas tuleb ette väga madala temperatuuriga ilu ning see periood võib kesta mõnel aastal üsna pikalt. Seda tuleb ka torustiku paigaldamisel arvestada. Tänapäeval pannakse uusehitistesse muidugi juba moodsad eelisoleeritud torud. Mida teha, kui neid paarkümmend aastat tagasi ehitatud majas pole?

Torude hea tervis algab õigest isolatsioonist. Sageli on aga pilt selline, et täpselt ei saagi aru, mida on veetorude ümber mässitud. Spetsialistid on näinud isegi vatijopesid torude ümber.
Sobivateks isolatsioonimaterjalideks on siiski vahtplastist või kivivillast koorikisolatsioon ja mineraalvill. Viimast kasutati edukalt juba nõukaajal.
Probleemid algavad siis, kui ehituspoest tullakse koju vale tüüpi klaasvillaga, mida juhtub päris sageli. Ja nii mässitaksegi torude ümber sobimatu vill. Inimesed muidugi ei tea, milline neist villadest on mõeldud torude soojustamiseks ning ei küsi ka müüjalt järele.
Sageli nurisevad koduomanikud, et mingil kummalisel põhjusel maja välisseina paigaldatud veetorud külmuvad ikka ära, kas siis mässida need sobivasse materjali või mitte. Siin on lahendus üks: majasein tuleb korralikult ja õigesti soojustada, mitte ainult torud. Kui sein hoiab sooja ja tuult, on ka toru soojas.

Hädakorral või kohtades, kus ei ole võimalik torusid soojustada, on mõistlik paigaldada küttekaabel.
Küttekaabli paigaldamisel tuleb jälgida, et veearvesti juurde tehtaks pikem looge, õpetab oma kliente ettevõte Tallinna Vesi (www.tallinnavesi.ee). Torude ja veearvesti isolatsioon peab olema kaitstud niiskuse eest, sest niiskus võib märgatavalt vähendada soojustuse efektiivsust.
Mida suurema läbimõõduga on toru ja mida õhem on
soojusisolatsioonikiht, seda suurem peab olema paigaldatava küttekaabli võimsus toru jooksva meetri kohta. Kui isolatsioonikiht on vähemalt 50 mm, piisab 10 W võimsusest.

Juhul, kui ei kasutata isereguleeruvaid küttekaableid, tuleks paigaldada elektrooniline termostaat koos anduriga. See kindlustab, et küttekaabel tarbib elektrit vaid siis, kui selleks on vajadus. Toru soojenedes lülitab termostaat kaabli automaatselt välja. Soovitatav reguleerimisvahemik peaks olema –10…+10 °C.
Termostaadi andur kinnitatakse alumiiniumteibiga soojusisolatsiooni alla kohta, kus eeldatavalt on kõige külmem. Ruumis, kuhu torud esmalt jõuavad – keldris näiteks –, on külmal ajal kindlasti vaja kasutada kütteseadet.

Hädad algavad õuest

Ehitusnormide kohaselt tuleb veetoru paigaldada allapoole maapinna külmumise piiri. Kui see ei ole tehniliselt võimalik, peab ka õues kasutama küttekaablit või torude isoleerimist. Mereäärsetel aladel ja sisemaal on külmumise piir erinev, jäädes 1,5–1,9 meetrit allapoole maapinda.
Palju sõltub see pinnasest. Liiva-, kruusa- ja jämeda moreenpinnase korral on külmuva pinnase ehk keltsa piir sügavamal kui savi ja mustmulla puhul.
Maapinna lähedale paigaldatud torustike külmumisoht on jämeda pinnase korral suurem kui palju niiskema savipinnase korral.

Välistorustike puhul on soovitav meelde jätta, et maapind külmub sügavamalt rohkem seal, kust talvel on lumi pealt ära lükatud või kinni sõidetud-tallatud. Sellistes kohtade on eriti oluline torustike õige rajamissügavus.
Hästi kriitiline koht on veetoru majasisendi asukoht. Spetsialistide sõnul juhtub päris sageli, et hoonest väljapoole paigaldatakse toru ehitusnormile vastavalt, kuid veetorusisend paigaldatakse ainult 50 cm sügavusele. Sellisel juhul võib käreda külmaga just sisendi juurde tekkida n-ö külmasild ning vesi jääb kinni. Siin võib kasutada nii toru pinnapealse kinnitusega kaablit kui ka toru sisse pandavat kaablit.

Teine võimalus on torustik täiendavalt soojustada. Ka siin tuleb kasutada õigeid, pinnasesse paigaldamiseks ettenähtud materjale, mis ei märgu ega ime endasse niiskust. Valede materjalide kasutamine ainult suurendab külmumisohtu.
Savi-, muda- ja peenmoreenpinnasesse keltsa tsooni ehitatud torustike isolatsiooniks kasutatakse horisontaalset isolatsioon – toru peale asetatakse plaat-isolatsioonimaterjal. Mittekülmuva liiva-, kruusa- ja jämeda moreenpinnase korral on otstarbekas kasutada kumerat, torude seinu katvat U-kujulist tarindit, mis võimaldab tõhusalt torudest eralduvat soojust kasutada.

Järsk ilmamuutus on kõige ohtlikum

Kõige ohtlikum on veetorudele ilmamuutuse aeg, kui pärast külmalainet järgneb õhutemperatuuri
tõus. Torustiku pinnal olev kondenseerunud vesi soodustab temperatuuri tõustes toru sisepinna ja torus oleva vee jahtumist. Analoogne protsess toimub ka maapinnaga sulaperioodil ja külmumisoht jätkub.
Sulaperioodil, mil maapinnale tekib sulanud lumest veekiht, võib maapinna külmumise piir veelgi alaneda. See tähendab, et kui näiteks käreda külmaga oli maapinna külmumispiir umbes 1,10 m, siis pärast sula on see juba 10 cm sügavam ehk 1,20 m sügavusel.